Vaatad, kuidas inimene võtab tikutoosi taskust, ükskõik kas mees, naine, tüdruk või poiss. Teeb toosi lahti, sirutab käe, et võtta tikk toosist, tõmbab tiku punase nupukese vastu toosi karedat äärt ning valgus süttib. Tuli on leegitsev ja särav. Tikust hõngub gaasi, ebameeldiv kuid samas lõõgastav lõhn. Valgus tekib näo ette, kuma tekib ümber, see on kollane, sama kollane, kui päike... See on päike. Tulest tuleb sooja kätele ja näole, paitab põski ja sõrmeotsi, millega tikku hoitakse. Ta laseb sellel põleda, tikk muutub mustaks, keskendumine fokuseeritakse puidutükile. See läheb peenemaks ja kõverdub maa poole, gravitatsioon. Jah, gravitatsioon mis tõmbab kõik maad ligi. Miks gravitatsoon ei tõmba tuld? See liugleb pisikeste tükikestena taevalaotusesse. Sirutades oma sâravad kiired tühjusesse ja kaob.
Nägu pöörab taas tikule ja seal peal olevale tulele mis siiani särab oma kuldsete kiirtega. Tikk on peaaegu üleni must. Sõrmeotsteni on veel tibatilluke maa. Ta tunneb juba liigset kuumust küünteäärest. Tuli on oma töö teinud lõpu sellel tikul ja on aeg see minema puhuda. Puhuda minema kõik see ilus mis oli tikul. Jättes maha alles musta, nõrdinud puidutüki millega ei saa enam midagi muud teha kui maha visata ja tükikesteks talluda. Valgus tikul on läinud, just nagu rõõm su südamest.
Pauk...
Su õnn, rõõm ja naer on läinud, järele on jäänud söetükid su tillukestest rõõmudest, mis on ka nüüd prügikastis või kuskil maas kuhu iga päev, iga tund, iga minut ja iga sekund keegi peale astub. Kasutatud ja maha visatud.
-K
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar