Ja nii see läkski

nii see läkski.. Kõik see tore, lõbus aeg su elus millest nüüd ilma.. su sõbrad võibolla toovad siiski naeru suule aga seesmiselt oled ju ikka kurb. Tuled koju, istud maha, vaatad telekat või oled arvutis, hakkad siis magama minema ja tuleb taas kõik meelde, kõik su probleemid, vead ja otsused mida sa kahetsed. Kahetsus kasvab.. miks selliseid vigu me teeme? ja mitu korda järjest, miks me ei õpi oma vigadest ja kordame neid, me lihtsalt arvame et see on hea otsus ja hiljem laguneb see kõik peegelklaas kildudeks su elus. Sa ei näe enam valgust sinust peegeldumast, kõik on tume su ümber, hommikud on rõvedad, sest päike paitab su nägu ja see häirib sind.. Häirib sind, kuidas näed enda ümber rõõmsust ja positiivsust, mis tunne on ise selles osaleda ja tunda kõike seda päikselisust ja lõbusust, tunda rõõmu südamest ja naerda valju häälega, kõik oleks ju ok. 
Aga ei su ümber teeb haiget 10x rohkem asjad mis tegelikult on lihtsad eid ja lihtsad ignoreerimised, mitte midagi hullu. Kuid kui midagi hullu su ellu lööb on katus lõplikult läinud ja seda on raske parandada, asjad ei käi nii lihtsalt kui sa arvad. Arvad täiesti vastupidi asjast, kuidas need tegelikult on.
Iga õhtu nutad patja mõeldes, miks me siin oleme, milleks meid siin vaja ja mida me tegema peaksime. 
Taaskord elu peapeale pööratud.

-K