Depressioon

 Ja nii ma lihtsalt olen tundide viisi. Ei maga, aga ei ole ka päriselt üleval. Elan, kuid samas nagu ka ei ela. Ei ole minus täna seda jõudu tõusta. Vaatan lage, seina, teist seina ja jälle lage. Enne pimedat tõusen istukile ja suunan oma klaasistunud silmad aknale. Üks tädike jalutab oma koeraga mööda. Aeglaselt keeran pilgu koerale ja jälgin, kuidas ta lambiposti märgistab. Alles kümneid minuteid hiljem saan lõpuks aru, et nad on ammu läinud.

 Mulle jõuab küll kogu info kohale, aju töötleb seda ja värki, aga ma lihtsalt ei reageeri sellele, mind ei huvita, mul pole jõudu. Sulen hetkeks rasked laud ja toetan pea vastu seina. Ma võiks vabalt visata pikali, aga see ei tõmba praegu üldse. Äkitselt voolab mööda mu külma põske midagi sooja. Ma nutan. Jälle. Ilma põhjuseta, lihtsalt. Alati ei peagi kõigeks selgitus olema. Särk mu seljas vettib vaikselt ja mul hakkab veel jahedam. Võtan teki ümber ja tunnen ennast nagu tekihunnik. Naeratan sekundiks, sest see nali oli nii halb et see oli hea. Üks pisar leiab tee mu suhu. See kergelt soolane maik, oi kui hästi ma tean seda maitset, oi kui palju neid tilgakesi viimase aasta jooksul on mu keelele sattunud. Asetan pea padjale ja olen täiesti tuim, ma isegi ei tea, mida täpselt vaatan.

                          ...

Ma olen surmani väsinud, aga ma kuidagi ei suuda leida põhjust, miks sulgeda oma vaatamisest punaseks ja paistetama läinud silmad sulgeda. Panen need manuaalselt kinni ja tunnen, kuidas nad puhates kipitavad. Avan need uuesti, vähemalt nii pole mul valus. Hetk tagasi tundsin valu, kuid praegu...Ma ei tea enam, kuidas tunda, mida tunda ja millal tunda. Ma olen tundnud kurbust ja tühjust nii kaua, et kui ma juhtungi olema õnnelik, tundub see kuidagi nii vale.

Väga copyrighted eksole

-E