Ja nii see läkski

nii see läkski.. Kõik see tore, lõbus aeg su elus millest nüüd ilma.. su sõbrad võibolla toovad siiski naeru suule aga seesmiselt oled ju ikka kurb. Tuled koju, istud maha, vaatad telekat või oled arvutis, hakkad siis magama minema ja tuleb taas kõik meelde, kõik su probleemid, vead ja otsused mida sa kahetsed. Kahetsus kasvab.. miks selliseid vigu me teeme? ja mitu korda järjest, miks me ei õpi oma vigadest ja kordame neid, me lihtsalt arvame et see on hea otsus ja hiljem laguneb see kõik peegelklaas kildudeks su elus. Sa ei näe enam valgust sinust peegeldumast, kõik on tume su ümber, hommikud on rõvedad, sest päike paitab su nägu ja see häirib sind.. Häirib sind, kuidas näed enda ümber rõõmsust ja positiivsust, mis tunne on ise selles osaleda ja tunda kõike seda päikselisust ja lõbusust, tunda rõõmu südamest ja naerda valju häälega, kõik oleks ju ok. 
Aga ei su ümber teeb haiget 10x rohkem asjad mis tegelikult on lihtsad eid ja lihtsad ignoreerimised, mitte midagi hullu. Kuid kui midagi hullu su ellu lööb on katus lõplikult läinud ja seda on raske parandada, asjad ei käi nii lihtsalt kui sa arvad. Arvad täiesti vastupidi asjast, kuidas need tegelikult on.
Iga õhtu nutad patja mõeldes, miks me siin oleme, milleks meid siin vaja ja mida me tegema peaksime. 
Taaskord elu peapeale pööratud.

-K

Tuletikk

Vaatad, kuidas inimene võtab tikutoosi taskust, ükskõik kas mees, naine, tüdruk või poiss. Teeb toosi lahti, sirutab käe, et võtta tikk toosist, tõmbab tiku punase nupukese vastu toosi karedat äärt ning valgus süttib. Tuli on leegitsev ja särav. Tikust hõngub gaasi, ebameeldiv kuid samas lõõgastav lõhn. Valgus tekib näo ette, kuma tekib ümber, see on kollane, sama kollane, kui päike... See on päike. Tulest tuleb sooja kätele ja näole, paitab põski ja sõrmeotsi, millega tikku hoitakse. Ta laseb sellel põleda, tikk muutub mustaks, keskendumine fokuseeritakse puidutükile. See läheb peenemaks ja kõverdub maa poole, gravitatsioon. Jah, gravitatsioon mis tõmbab kõik maad ligi. Miks gravitatsoon ei tõmba tuld? See liugleb pisikeste tükikestena taevalaotusesse. Sirutades oma sâravad kiired tühjusesse ja kaob.

Nägu pöörab taas tikule ja seal peal olevale tulele mis siiani särab oma kuldsete kiirtega. Tikk on peaaegu üleni must. Sõrmeotsteni on veel tibatilluke maa. Ta tunneb juba liigset kuumust küünteäärest. Tuli on oma töö teinud lõpu sellel tikul ja on aeg see minema puhuda. Puhuda minema kõik see ilus mis oli tikul. Jättes maha alles musta, nõrdinud puidutüki millega ei saa enam midagi muud teha kui maha visata ja tükikesteks talluda. Valgus tikul on läinud, just nagu rõõm su südamest.

Pauk...

Su õnn, rõõm ja naer on läinud, järele on jäänud söetükid su tillukestest rõõmudest, mis on ka nüüd prügikastis või kuskil maas kuhu iga päev, iga tund, iga minut ja iga sekund keegi peale astub. Kasutatud ja maha visatud. 

-K

Tänapäev

Ma näen tänapäeval 1000 erinevat noori tänavatel jõlkumas. Kuid midagi on neis kõikides sarnast. Nad istuvad kuskil linna keskel pargis, virus, solarises või subways(ükskõik kus) kõikidel telefonid käes, näen kuidas inimesed saavad kokku oma pundiga ja lihtsalt istuvad telefonides, miks te teete nii? Teil on kindlalt super inimesed teie kōrval ja te võiks need nutipasad ära panna kasvõi päevaks, see ei tee haiget. Tehke oma sōpradega midagi lahedat ja meeldejäävat et saaksid hiljem tagasi vaadata ja mitte midagi kahetseda. Tõstke lihtsalt oma pea sealt internetist ülesse avarustesse ja nähke maailma, seda ilu ja rõõmsust teie ümber mis on koguaeg olemas, vahet pole kas vihma sajab või päike paistab, koguaeg vōib midagi uut ja huvitavat leida mida teha, jätke need telefonid korraks eemale. 

-K

Depressioon

 Ja nii ma lihtsalt olen tundide viisi. Ei maga, aga ei ole ka päriselt üleval. Elan, kuid samas nagu ka ei ela. Ei ole minus täna seda jõudu tõusta. Vaatan lage, seina, teist seina ja jälle lage. Enne pimedat tõusen istukile ja suunan oma klaasistunud silmad aknale. Üks tädike jalutab oma koeraga mööda. Aeglaselt keeran pilgu koerale ja jälgin, kuidas ta lambiposti märgistab. Alles kümneid minuteid hiljem saan lõpuks aru, et nad on ammu läinud.

 Mulle jõuab küll kogu info kohale, aju töötleb seda ja värki, aga ma lihtsalt ei reageeri sellele, mind ei huvita, mul pole jõudu. Sulen hetkeks rasked laud ja toetan pea vastu seina. Ma võiks vabalt visata pikali, aga see ei tõmba praegu üldse. Äkitselt voolab mööda mu külma põske midagi sooja. Ma nutan. Jälle. Ilma põhjuseta, lihtsalt. Alati ei peagi kõigeks selgitus olema. Särk mu seljas vettib vaikselt ja mul hakkab veel jahedam. Võtan teki ümber ja tunnen ennast nagu tekihunnik. Naeratan sekundiks, sest see nali oli nii halb et see oli hea. Üks pisar leiab tee mu suhu. See kergelt soolane maik, oi kui hästi ma tean seda maitset, oi kui palju neid tilgakesi viimase aasta jooksul on mu keelele sattunud. Asetan pea padjale ja olen täiesti tuim, ma isegi ei tea, mida täpselt vaatan.

                          ...

Ma olen surmani väsinud, aga ma kuidagi ei suuda leida põhjust, miks sulgeda oma vaatamisest punaseks ja paistetama läinud silmad sulgeda. Panen need manuaalselt kinni ja tunnen, kuidas nad puhates kipitavad. Avan need uuesti, vähemalt nii pole mul valus. Hetk tagasi tundsin valu, kuid praegu...Ma ei tea enam, kuidas tunda, mida tunda ja millal tunda. Ma olen tundnud kurbust ja tühjust nii kaua, et kui ma juhtungi olema õnnelik, tundub see kuidagi nii vale.

Väga copyrighted eksole

-E

Kas see ongi headaega?

Kas see tähendabki headaega? Me ei suhtle enam, me ei kirjuta enam. Arvasin et see juhtub hiljem. Aga elu on elu. Mul on hea meel et sul on tegemist ja läheb hästi. Väga tore.. 

Aga vot mul ei ole nii

Kas hüvastijatt on kergem?
Kas oleks kergem sulle ei öeldaa?
Kas oleks lihtsam lihtsalt su elust ära jalutada?
Kas oleks lihtsam sind rahule jätta?
Kuidas oleks võimalik sind peast ära saada? 

NII palju küsimusi ühe inimese pärast, kas sa oled selle väärt? 
muidugi mitte. Palju lihtsam on ju tegelt ära jalutada lihtsalt selle sündmuse juurest. Kuid paar päeva pärast tuled sa jälle meelde mulle ja see ei ole enam nii lihtne kui paistab. Tunded hakkavad välja tulema, igatsus kasvab, kahetsus kasvab. Aga mis sina teed? Arvatavasti jalutad kergendunult oma sõpradega ringi naerad südamest ja tunned rõõmu nagu sa oled alati teinud.
Ma ei ole sind kunagi näinud kellegi pärast muretsemas, kedagi taga igatsemas või üldse kellegist hoolimast. MA ei tea kes sa oled. Hoolid kellestki? Hoolid, hoolid ja hoolid? 
Sa näitasid oma tundeid korra ja see oligi kõik. 

Hüvasti

-K

Natukenegi positiivsemalt?

Kas natukenegi positiivsemalt saaks? 

Jah, ikka saaks kui suhtutakse hästi, aga ega ma ei kavatse nüüd üdini ka positiivne olla kui viibime koos. Ma ei ole positiivne ma olen siiski negatiivne aga kui sa oled lâhedal siis ju PEAB olema hea sest siiski sina ju.

Sa jändad kuidas sa pole üldse internetis, kui tegelikult sa tuled koju, jah õpid ning ju arvutisse.. Tegelt on ju nii? Sa vōiksid ju siis minu postiivsuse kätte saamisega pingutadagi natuke? 

Sinult ei saa loota paljut, sest seda ju ei juhtu sa  ei kavatse ju natukenegi pingutada, pohhuistlik tunne jääb sinust ja sa siis veel loodad et ma oleks positiivne sellise suhtumise peale. Kuidas see peaks veel juhtuma? Mul on ka enda elu, mul on ka enda tegemised. Üsna kindel et kahe kuu pärast me ei suhtle.. Me ei saa kokku ja me oleme üksteist ära unustanud. Kuna kui juba nii kiirelt käib sul see mitte hoolimine siis mis saaab veel kahe kuu pärast.

-K

Negatiivsus

Minu käest on viimasel ajal koguaeg küsitud:
,,Miks sa nii negatiivne oled?''
,,Miks sa nii pohhuistlik oled kõigi suhtes?''
,, Miks sa ei saa korragi positiivselt võtta midagigi?''

Ma ei saa aru, miks seda inimesed küsivad, kui ma olen olnud koguaeg selline, lihtsalt viimasel ajal ei ole ma lasknud inimestel ennast nii palju mõjutada, kui enne ning, kas see häirib teid, et te ei saa mind enam mõjutada nagu mingit nukku? 

Peamine teema, milles oleksin negatiivne on siis, kui tuleb mingi sündmus ette ning kõik loodavad, et see tuleks perfektne ja positiivne. Alati tulen, siis mina ja rikun kõik oma negatiivsete mõtetega ära:,,Mis siis, kui juhtub nii ja sa ei saagi olla nii ning lõpuks on nii ning kõik on naa.''
Sorry for being who i am.

Ma olen isegi kaotanud mitmeid sõpru selle negatiivsusega, aga mis ma peale hakkan, kui neile ei sobi milline ma olen? Ma ei hakka end nende pärast muutma, ma tunnen end mugavana sellisena nagu ma olen ja ma jään selliseks. Ma ei hakka vabandama oma tegude eest, ma ei hakka kahetsema mida ma teinud olen, sest need teod ja valikud teevadki minust just selle, kes ma praegu olen.
Sa võid minust taga rääkida kõikidele ja öelda, kui ülbe ja vastik ma olen.. kas see muudab mind ja mu suhtumist? Ei. See teeb sind ise tegelikult nõrgaks ja lapselikuks, kui sa suudad veel minu peale aega raisata. Mul pole mitte midagi selle vastu, räägi mis tahad, tee mis tahad nii kaua kuni see ei mõjuta minu tegemisi.

Viimasel kuul olen paari sõbraga tihemini suhtlema hakanud ning ma olen ennast nendel lasknud palju mõjutada kuna nad on mulle lähedaseks saanud, aga kui nüüd järsku olen ma pühendunud rohekm koolile ja trennile oma elus on nad mind vältima hakanud. Nad ei suhtle minuga, nad ei taha kokku saada minuga ega isegi rääkida ei viitsi enam. Kas see on teie arust sõprus? Kui sa ei saa kelleltki midagi, mida sul vaja on ning peale seda on automaatne tõrje. Minu meelest see pole normaalne. Kiindusin nendesse liiga kiirelt ja kahetsen seda siiralt.
Põhjus number üks, miks ma ei lase enam inimesi endale ligi enam. Ma ei taha haiget saada.














-K