Ta on mu valgus mu tunneli lõpus. Me suhtleme, me hoolime, me lõpuks saame läbi nii nagu kunagi. Kirjutame ja küsime. See on tunne, mis peaks olema terve oma elu. Õnnelikuse tunne oma väikeses südames, kasvõi selle üle et elad. Peamine asi mille üle õnnelik olla. Sõbrad on lähedal, kes toovad naeru suule neid nähes. Lilleline aas on sees. Pungad puhkevad, roosad, sinised, rohelised, punased. Kõiki värve. Vikerkaar jookseb peast läbi, ühest kõrvast sisse teisest välja. Iga hommik, kui ärkad pead sa tundma rõõmu, et elad. Magama minnes ei ole padi märg nutmisest vaid sa paned oma pea padjale, pehme teki peale ja mõtled häid mõtteid ning uinud.
Ma ei soovi õhtuti näha oma sõpru kurvana ja nutusena, ma soovin et neil oleks võimalikult palju rõõmu ja positiivsust nende elus ning mina, negatiivsus ise proovin olla rohkem positiivsem.
Ma ei soovi õhtuti näha oma sõpru kurvana ja nutusena, ma soovin et neil oleks võimalikult palju rõõmu ja positiivsust nende elus ning mina, negatiivsus ise proovin olla rohkem positiivsem.
Positiivsemalt ei saa enam kirjeldada. Päike on su igas päevas ja selleks päikseks oled sina, mu elu ja mu kallid sõbrad. Te olete mu elu pärl ja valgus mu tumedas maailmas.
-K
-K
