Nii!
Ma oskan hästi näidelda. Suht ego, aga saab hakkama. Igatahes jah ma oksan näidelda ja see aitab mul igasugustes olukordades hakkama saada. Ma ei tea mida kirjutada. Räägib sõpradest. Tunded mu sõprade vastu on tohutult suured, ma kohe armastan enda sõpru. Ma ei armasta neid lambisi sõpru. Mul ei ole ühte v kahte parimat sõpra, mul on kõik võrdsed.
Teisena enda tunnete alla tahaks mainida armastust. Ma olen hea armastaja, vähemalt ütleb nii minu süda aga ma ei ole seda veel tundnud. Mul on olnud tunded osade tüdrukute vastu, aga alati on midagi nagu ees. Vb saatus tahab selle õige ise valida mitte mina ja elu alles varajane ka ja neid armastusi tuleb kindlasti veel kui praegu.
Ma olen kurb inimene, sest ma olen enda elu natukene sassi ajanud. Ma olen laisk ja ma olen harjunud sellega, see on kõige hullem asi üldse mis saab juhtuda, aga ma saan sellest vaikselt üle. Teiseks miks ma kurb olen on see et ma ei ole mina ise. Ma näitlen palju sellepärast et ma ei kokutaks ja endale häbi ei tee. Kui ma oleksin tõsine ja keskendunud hakkan ma kokutama ja mõte jookseb kokku.
Tunnete alla läheb ka rõõm, õnn, rikkus jne. Ma olen õnnelik et mul on sõbrad ja pere, et mul on söök laual ja soe kodu, et ma saan käia koolis ja õppida, et ma saan oma aega planeerida nii nagu ma tahan oma vabast ajast. Ainuke asi mida võiks rohkem olla mul on õnn, jälle vb on siia sisse roninud saatus kes otsib õiget aega.
Ma vahel tunnen et mind usaldatakse liiga palju ja ma hakkan endast liiga palju mõtlema. Selle tundega muutuvad inimesed peale tükkivaks ja tüütuks mis mulle ei meeldi. Tuleb olla salajalt pealetükkiv, et teised aru ei saaks.
"Iga hommik kui ma ärkan mõtlen et see võib olla sinu viimane päev ja peab elama seda hästi. Ja õhtul mõtlen et küll oli ikka hea päev."
"Elu tuleb elada, mitte et elu elab sind!"
-K.R
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar